Eesti riigirahanduse olukord on 2024. ja 2025. aastal kujunenud prognoositust paremaks. Eelarvepositsiooni paranemise taga on muuhulgas ka valitsuse teadlikud otsused Eesti riigirahanduse korrastamiseks. 2026. aastast on eelarvepuudujääk taas järsult suurenemas.

Riigi eelarvestrateegias 2026‒2029 kajastatud otsused on Eesti riigirahanduse väljavaadet rahandusministeeriumi suveprognoosiga võrreldes halvendanud. Eelarveläbirääkimiste käigus on võetud riigile kulukohustusi juurde, aga loobutud ühest täiendavast tuluallikast – 2026. aastast jõustuma pidanud tulumaksutõusust.

Rahandusministeeriumi hinnangul ulatub järgmisel kahel aastal valitsussektori nominaalne eelarvepuudujääk 4,5%ni SKPst. See tähendab, et riigi kulud ületavad tulusid ligikaudu kahe miljardi euro võrra aastas. Lisaks sellele, et Eesti kaitsekulud on tõusmas üle 5% SKPst, suunab riik varasemast rohkem vahendeid ka sotsiaalkaitsele ja tervishoiule.

Nii suurt puudujääki võimaldab valitsusel kavandada ELi kaitsekulude vabastusklausel ja kodumaiste eelarvereeglite peatamine. Eelarvenõukogu eelistuseks olnuks kodumaiste nõuete ajutine leevendamine, mitte nende peatamine.

Eelarvestrateegia seab Eesti riigirahanduse kursile, mis tähendab 2029. aastaks võlakoormust 34,5% SKPst ja intressikulusid üle 450 miljoni euro. Seejuures ei selgu strateegiast, kuidas asutakse riigirahandust korrastama, kui eelarvereeglid taas jõustuvad. Selleks ajaks nõuab eelarvedistsipliini taastamine väga suurt eelarvepingutust.

Kõrgema võlakoormusega – sõltumata sellest, milline kuluvaldkond seda põhjustab – kaasnevad üldjuhul suuremad intressikulud, kallim laenuraha nii avalikule kui ka erasektorile, suurem avatus finantsturgude kõikumistele ja väiksemad eelarvepuhvrid tulevasteks kriisideks.