Andrus Alber
Eelarvenõukogu aseesimees

Tavatult soodus intressitase rahvusvahelistel finantsturgudel ja kidur majanduskasv on tekitanud küsimuse, kas Eesti riigil oleks mõistlik võtta laenu, et majandus uute investeeringutega käima tõmmata.

Olukord, kus paljude arenenud riikide võlakirjade intressid on negatiivsed ehk laenuandjad maksavad laenuvõtjatele veidi peale, on esmapilgul selgelt ahvatlev. Samas jääb selles õhinas tahaplaanile, et meil ei ole mitte investeerimiseks vajaliku raha, vaid ideede puudus.

Eesti ei suuda korralikult ära kasutada isegi Euroopa Liidust investeeringuteks pakutavat raha. Need vahendid on palju soodsamad ka parimatel tingimustel saadud laenust. Piltlikult öeldes seisame hetkel õunapuu ees, mille alumistel okstel on palju küpseid õunu, kuid meie tähelepanu on paelunud vaid ülemiste okste ubinad.

Selle aasta esimesel poolel alanesid valitsuse investeeringud pea viiendiku võrra. Kuigi alanemine oli suurim kohalikes omavalitsustes, vähenesid need ka keskvalitsuse tasandil. Valitsuse investeeringute vähesus tulenes peamiselt Euroopa Liidu raha passiivsest kasutamisest ning avaldus rajatiste, näiteks teede, ehitusmahu vähenemises.

Paha passiivsus

Praegune passiivsus Euroopa Liidu raha kasutamises on kahjulik mitmel põhjusel. Esiteks näitab rahandusministeeriumi prognoos, et valitsussektori investeeringud on lähiajal üsna hüplikud - sellel aastal nad vähenevad järsult ning järgmisel aastal kasvavad hüppeliselt. Sisuliselt tähendab see seda, et Euroopa rahast sõltuvad valdkonnad, eriti ehitus, peavad hakkama saama järskude muutustega tellimustes. Teiseks suurendab Euroopa raha kasutamise edasilükkamine võimalust, et selle Euroopa Liidu eelarveperioodi (2014-2020) viimastel aastatel tuleb investeeringuid teha tarbetult kiirustades, halvemal juhul võib suur osa vahenditest jäädagi kasutamata.

Kui keskendume eelkõige laenamise vajalikkuse arutelule, siis jääb ELi abiraha tõhus kasutamine unarusse. Kui me ei suuda riigi rahakoti ühes osas olevat ELi raha kasutusele võtta, miks siis arvame, et laenatud rahakoti avamise puhul suudame olla efektiivsemad? Seitse aastat tagasi, kui eelmine ELi eelarveperiood oli jõudnud samasse etappi nagu praegu, andis sügav majanduslangus tugeva tõuke Euroopa raha aktiivseks kasutuseks. Praegu seda survet näha ei ole.

Valitsuse võetava laenu puhul ei saa piirduda üksnes aruteluga, mida kõike kasulikku selle rahaga võiks teha, vaid arvestama peab ka seda, kui palju mõjutab laenamine valitsuse investeeringuid ning kuidas sobitub see praeguse majandusolukorraga.

Valitsuse laenamise puhul eeldame tavaliselt, et selle abil saadud raha kasutatakse investeeringuteks, mitte jooksvate kulude katteks. Loogiline oleks oodata, et nendes riikides, kus on aktiivsem valitsuse laenamine, on ka riiklikud investeeringud suuremad.

Kahjuks näitavad Euroopa Komisjoni andmed, et viimase viieteistkümne aasta jooksul ei ole ELi riikides olnud positiivset seost laenamise ja riiklike investeeringute suuruse vahel. Ehk teisisõnu on laenuraha kulunud valdavas osas riikides ikkagi jooksvate kulude katmiseks.

Ka meil on palju neid, kes arvavad, et Eesti väike laenukoormus on kohatu olukorras, kus oleks vaja tõsta õpetajate, arstide, päästetöötajate ja teiste palka. Aga kuidas laenutsüklist, kus jooksvate kulude kasvu kaetakse peamiselt laenuraha arvel, hiljem välja saada? Kui inimene hakkab ostma igapäevast sööki ja pesupulbrit peamiselt kiirlaenude eest, siis peaksime seda vastutustundetuks. Miks me siis riigile samasugust käitumist soovitame?

Tavatu olukord

Lihtsustatult oleks laenamine ja eelarve puudujääk sobilik ajal, kui töötus on suur. Ja vastupidi, kui töötus on väike, siis oleks mõistlik eelarve ülejääk. Just sellel loogikal põhinevad ka Euroopa Liidu eelarvereeglid.

Praegu on Eesti majanduse olukord tavatu. Mõne viimase aastaga on majanduskasv olnud kesine. Samas on olukord tööturul vastupidine: palgakasv on tugev, tööhõive on suurenenud ning töötus vähenenud. Ehk tervikuna on tööturu puhul raske näha majanduse elavdamise vajadust laenurahaga. Vastuolu madala majanduskasvu ja heade tööturu näitajate vahel on osaliselt seletatav sellega, et viimasel paaril aastal on kehvemini läinud peamiselt kapitalimahukates harudes.

Selgemad näited on transiit, elektrienergia ja põlevkiviõli tootmine. Kõigi nende valdkondade puhul on raske ette kujutada, kuidas valitsuse laenamine ja kulutamine olukorda märgatavalt parandaks. Seetõttu on praegu mõistlikum korjata puu alumistel okstel olevaid õunu ehk pingutada selle nimel, et sihipäraselt ja õigel ajal ära kasutada Euroopa raha. Ja kui see saab otsa, siis kaaluda vajadusel laenu võtmist.

Avaldatud: 28.10.2016
Väljaanne: Äripäev
Viide: http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/10/26/andrus-alber-korjame-koigepealt-ounu-mis-kaeulatuses