Raul Eamets
Eelarvenõukogu esimees

Palju kära on tekitanud meedias valitsuse plaan lasta eelarve defitsiiti ning teha ulatuslikke maksude ümberkorraldusi. Äsja valitsuses heaks kiidetud riigi eelarvestrateegia aastaiks 2018–2021 põhineb rahandusministeeriumi kevadprognoosil, mis vaatab majanduse arengule ette, nagu pealkirigi ütleb, kuni aastani 2021. Käesoleva jutu eesmärk on pigem juhtida tähelepanu sellele, kuidas kasutatakse seda prognoosi eelarvepoliitika kujundamisel.

Eelarvenõukogu leiab, et majandusprognoos kirjeldab piisava usaldusväärsusega põhiliste majandusnäitajate oodatavat arengut, on piisavalt ettevaatlik ja kokkuvõttes päris heas kooskõlas mitme teise prognoosija ettevaatega. Maailm meie ümber on suhteliselt ebastabiilne ja pigem natuke karta kui kahetseda, nagu ütleb ka eesti vanasõna. Mis on aga erinev ja mille üle on mõtet vaielda, on rahandusministeeriumi hinnang majandustsükli seisule.

Rahandusministeeriumi hinnangu järgi toimib Eesti majandus praegu tublisti allpool oma jõukohast taset (pikaajalist trendi) ning jõuab sellele tasemele alles 2020. aastal. Prognoosijate slängis nimetatakse seda SKT negatiivse lõhe sulgumiseks. Üldise õpikutarkuse järgi võib eelarve puudujääk, mis tuleb suuremast kulutamisest majandustsükli sellises seisus (negatiivne lõhe), olla mõistlik.

Peamine erimeelsus eelarvenõukogu ja rahandusministeeriumi vahel seisneb küsimuses, kas me ikka oleme praegu olukorras, kus mingid ressursid ühiskonnas on alarakendatud. Kui vaadata praegusi tööturu näitajaid, siis näeme endiselt kiiret palgakasvu, hõive määr on üks kõigi aegade kõrgemaid. Selle taustal mina küll ei julge väita, et meil on tööturul üleliia vaba ressurssi. Pigem viitavad need majanduse suhteliselt heale seisule. Nii Rahvusvahelise Valuutafondi kui ka eelarvenõukogu hinnangul on käesoleva aasta SKT negatiivne lõhe märksa väiksem ja üle oma pikaajalise trendijoone võime jõuda juba järgmisel aastal. Loomulikult sõltub kõik sellest, kuidas asju arvutatakse, aga teinekord on mõistlik lihtsalt ka lahtiste silmadega majanduses ringi vaadata. Ei ole ju tööotsijate järjekordi ettevõtete ukse taga?

Mullu suvel olid seda meelt, et meil läheb pigem hästi, ka rahandusministeeriumi eksperdid. Vahepeal on paranenud meie naabrite majanduslik olukord ja see tõepoolest parandab Eesti majanduskasvu väljavaateid vähemalt lähemas tulevikus. Probleem on aga selles, et ei ole toimunud mingit olulist kasvu investeeringutes või tootlikkuses laiemalt. Teisisõnu ei ole midagi sellist, mis õigustaks Eesti pikaajalise kasvuvõimekuse varasemast suuremaks hindamist (loe: trendijoone ülespoole nihkumist).

Kokkuvõttes tähendab see, et majanduse elavdamiseks kavandatavate meetmete mõju ei avaldu selleks kõige sobivamal hetkel. Kindlasti ei ole eelarvenõukogu majanduse elavdamise vastu investeeringute kaudu. Küsimus on ajastamises. Lõke põleb päris hea leegiga, ja valame veel bensiini juurde. Majanduse seisukohalt liiga kiire eelarvekulude kasv võib erasektoris raskendada tootlikkusega võrreldes niigi kiire palgakasvu ohjeldamist ning tootmise laiendamiseks vajaliku tööjõu leidmist. Kuigi kõrgemat palka on alati hea saada, ei taha ilmselt keegi, et ettevõtted pankrotti lähevad või töökohad Hiinasse viivad. Kui valida praegusest mõõdukama palgatõusu ja tööpuuduse vahel, siis ilmselt valitakse ikkagi esimene variant.

Eelarvenõukogu ja eelarvereeglite vaatenurgast on samuti oluline, et valitsussektori struktuurne puudujääk võib järgmisel aastal kujuneda kavandatust suuremaks ja seda mitte ainult majandustsükli seisu hindamisega seoses. Meil on ka mure tulu poolt vaadates.

Valitsussektori eelarvetasakaalu hoidmine soovitud tasemel sõltub mitmest maksumuudatusest, mis peavad teoorias tagama maksutulu kasvu. Kavandatavate maksumuudatuste suur arv ja rakendamise keerukus (sh vaidlused riigikohtus) võivad tähendada seda, et halvimal juhul võib mitu maksu hoopis kehtestamata jääda. Samuti ei oska me praegu väga täpselt prognoosida, kuidas käituvad tarbijad, tootjad ja investorid uute maksude tingimustes. Kokkuvõttes võib see tähendada nii laekuva maksutulu suurenemist kui ka vähenemist.

Eestit on pikka aega toodud Euroopa Liidus teistele riikidele eeskujuks, kes oskab hästi oma eelarvet tasakaalus hoida. Praegu näeme mitut potentsiaalset riski, mis võivad seda hea lapse mentaliteeti kõigutama hakata. Kas see on hea või halb… no see on juba poliitiliste valikute küsimus.

Avaldatud: 28.04.2017
Väljaanne: Postimees
Viide: http://arvamus.postimees.ee/4094533/raul-eamets-praegu-ei-ole-oige-aeg-riigieelarvet-miinusesse-ajada