Eesti pingelise eelarveseisu taga on objektiivseid ja subjektiivseid tegureid. Viimaste hulka kuulub Euroopa Liidu ja ka kodumaiste eelarvereeglite ajutine peatamine 2020. aastal, kui puhkes pandeemia. Eelarvereeglid seavad riigi võlakoormusele ja eelarvepuudujäägile piirid ja sätestavad rikkumiste parandamiseks raamistiku. Teisisõnu võib neid nimetada eelarvedistsipliini tagajateks. Neid reegleid ei pidanud liikmesriigid ka järgneval kolmel aastal pandeemiast ja sõjast tingitud ebakindluse ja sealt tulenevate majandusraskuste ja kiire hinnatõusu tõttu arvesse võtma. Kuna reeglivabaduse ajal ei lähtunud ka Eesti valitsused oma aastate jooksul välja kujunenud alalhoidliku eelarve kujundamise põhimõtetest, toimus ilmne muutus riigi eelarvepoliitikas ja sellest tulenevalt avalikkuse ootustes.

Eelarvereeglite vabastusklausel tühistati alles eelmisel aastal. Seega rajati ka Eestis rangemaks muutunud eelarvepoliitika – mõtlen sellega üldisemalt maksutõuse ja kulukärpeid – teadmisele, et 2024. aastal tuleb eelarvereegleid taas täita. Euroopa Liidu kontekstis tähendab see eelkõige, et eelarvepuudujääk ei tohi ületada 3% SKPst. Samas oli Eesti riigirahanduse olukord reeglite puudumise ajal järsult halvenenud ja rahandusministeeriumi prognoosid näitasid, et samal kursil jätkates püsiks puudujääk tasemel 4–5% SKPst. Seega nõudis isegi reeglite miinimumnõuete täitmine suurt pingutust, rääkimata eelarve tasakaalu viimisest (mis pakkus endiselt suure puudujäägi valguses arusaamatult palju kõneainet). Positiivse külje pealt saab tõdeda, et esialgsete andmete põhjal (eelmise aasta puudujääk oli 2% SKPst) kandsid need pingutused vilja.

Eemalt võib küll tunduda, et valitsused teevad eelarve koomale tõmbamisega liiga palju ja valel ajal ehk tegutsevad siis, kui majandus justkui ei kasva, ent eelarvedistsipliini vaatevinklist tehti nii vähe ja nii hilja kui võimalik. Seejuures leevendati 2024. aastal ka kodumaiseid seadusega kehtestatud eelarvereegleid, mis olid küll rangemad kui Euroopa Liidu omad, lubades sellega senisest suuremat struktuurset puudujääki ja eelarveparanduse edasilükkamist, kuniks majandusolud paranevad. Seega olid nii 2024. kui ka 2025. aastaks seatud kodumaised eelarve-eesmärgid oluliselt leebemad kui varem.

Ehkki maksutõusud võivad lühiajaliselt majanduskasvu aeglustada ja hinnatõusu kiirendada, ei saa unustada, et Eesti eelarvepoliitika tervikuna toetab endiselt majandusaktiivsust, kuna eelarvepuudujääk püsib märkimisväärne ja riik kulutab (tarbib, investeerib, jne) rohkem, kui tuludena kogub. Seetõttu pole õige väita, et maksutõusud viivad raha majandusest välja, kuna riik kulutab selle kõik kohe ära, sh pensionideks, toetusteks ja palkadeks. Nii on praegu kehtivas riigieelarves kolm suuremat kululiiki, kuhu kulub osakaaluna SKPst märksa rohkem raha kui enne pandeemiat, mil riigieelarve viimati tasakaalus oli. Nendeks on tervishoid, sotsiaalkaitse ja riigikaitse. Kui ehk viimane kululiik välja arvata, on need ka väga väikese impordisisaldusega. Lisaks muutub eelarve kulupoolel üha nähtavamaks neljas kululiik, mis on selle kõige eelneva võimalikuks teinud: riigivõla intressikulud.

Oluline on märkida, et ka Euroopa Liidu eelarvereeglid jõustusid 2024. aastal uuenenud kujul. Võib öelda, et ka nende reeglite nõuded üldjoontes leevenesid, ka Eesti jaoks. Samas mängivad endiselt olulist roll varasemad orientiirdi: puudujääk kuni 3% SKPst ja võlatase 60% SKPst. Ehkki pandeemia ajal kasvas euroala võlakoormus enneolematult suureks, põhjendati leebemaid reegleid järkjärgulise eelarveparanduse kõrval vajadusega võimaldada suuremate investeeringute ja reformide tegemist. Uute nõuete alusel leppisidki Euroopa Liidu institutsioonid ja liikmesriigid sügisel kokku 4–7aastastes eelarvekavades, millega riigid oma eelarvepoliitika pikemaks ajaks sidusid.

Kuid üha tõenäolisemaks muutub võimalus, et kaitsekulude suurendamise eesmärgil võidakse Euroopa Liidu eelarvereegleid veelgi leevendada või nende täitmine isegi ajutiselt peatada, eelkõige viimastel nädalatel kiiresti ja mõneti ootamatult arenenud geopoliitiliste sündmuste tõttu. Eesti kaitsekulude tõstmine 5%ni SKPst oli juba varem poliitiliseks eesmärgiks seatud. Ehkki nende sammude üksikasju pole veel teada, tuleks juba nüüd tõsisemalt kaaluda, milline on nende mõju Eesti riigirahandusele ja majandusele.

Meenutame, et Eesti 2025. aasta riigieelarve on koostatud nii, et nominaalne puudujääk ulatub prognoosi järgi täpselt 3%ni SKPst ning üsna sarnane prognoos on ka 2026. aastaks. See tähendab, et uuteks kaitsekuludeks olemasolevas eelarveraamistikus lähiajal lisapuhvrit poleks. Kui eelarve nominaalse puudujäägi asemel vaadata struktuurset puudujääki, mis peegeldab eelarveseisu ka majanduse tugevust arvestades, siis vaatab vastu veelgi keerulisem olukord: lähiaastatel valitseb selge oht, et oodatav majanduskasv ei suuda kavandatavaid suuri puudujääke kompenseerida. Et peagi jõustuv julgeolekumaks on sisuliselt ära “reserveeritud“, sest sellest kaetakse juba varem võetud kohustusi, oleks Eesti üks nendest riikidest, kes vajaks (muude kulueelduste samaks jäädes) kaitsekulude lisakasvuks reeglimuudatusi.

Kõige selle peale tekib kindlasti küsimus, mis on nii keerulisel ajal eelarvereeglite mõte ja kelle jaoks me neid järgime. Lühike vastus oleks, et geopoliitilistest ohtudest hoolimata on meil vaja säilitada stabiilne majanduskeskkond. Oluline osa sellest on selgepiiriline majanduspoliitiline raamistik, sh kokkulepitud reeglitest kinnipidamine. Lisaks on Eesti riigirahandus nüüdseks täiesti uues olukorras, kuna püsivaks muutunud eelarvepuudujääk tähendab, et meil tuleb igal aastal varasemaid laene tagasi maksta ja uusi asemele võtta. Seega sõltume üha rohkem finantsturgude olukorrast ja tahes-tahtmata sellestki, millisena paistame investoritele ja nende tegevust mõjutavatele reitinguagentuuridele. Paralleelselt vajadusega esitleda Eestit enesekindla riigina, kes on valmis vajaduse korral ennast kaitsma, peame väikese riigina näitama ka oma küpsust majanduspoliitikas, sh eelarveteemadel. Ilma selleta on raske meelitada siia suurinvesteeringuid või rahastada avaliku sektori projekte, olgu selleks tehisaruhüpe või mõni muu edumeelne algatus.

Seega, kui eelarvereegleid asutaksegi uuesti leevendama, siis peaksime õppima 2020.–2023. aasta halvast kogemusest ja kasutama võimalikke uusi – ja eeldatavalt ajutisi – eelarvepuhvreid vaid selleks ette nähtud eesmärgil (eelkõige kaitsekuludeks) ning mitte muude poliitikaalgatuste rahastamiseks (nt diferentseeritud käibemaksu kehtestamiseks), laskmata silmist pikaajalist eesmärki saavutada korras riigirahandus. Pidades silmas eesseisvate kaitsekulutuste tõusu mastaapsust meie regioonis tuleb nii mitmelgi riigil suure tõenäosusega silmitsi seista nii uute kärbete kui ka maksutõusudega.