Eelarvereeglitega ei tohi mängima hakata, hoiatavad eelarvenõukogu liikmed Raul Eamets ja Martti Randveer. Eesti majandusele on praegu sobilik pigem väike eelarveülejääk, et ennast tuleviku ebamäärasuse vastu kindlustada.

Tänavusügisesed eelarvearutelud on kulgenud tavapärasest rahulikumalt. Vaidlus maksumäärade tõstmise üle käis peamiselt kevadel ning tänavu jätkunud hea maksulaekumine teeb keerulised eelarvearutelud veidi hõlpsamaks. Selline seis võimaldab tähelepanu pöörata ka pikemaajalistele küsimustele.

Üks selline on äsja Eestis käinud Rahvusvahelise Valuutafondi analüütikute ettepanek muuta Eesti eelarvereeglid paindlikumaks. Eelkõige nõue, et Eesti eelarve tuleb koostada struktuurses tasakaalus või ülejäägis. Selline soovitus ei ole sugugi suunatud vaid Eestile ja paljudes riikides soovitavad valuutafondi ametnikud valitsuse kulutusi suurendada. Riikides nagu Rootsi, kus valitsused eesmärgistavad eelarveülejääki, soovitavad nad eelarvetasakaalu. Seal, kus valitsused püüavad eelarvepuudujääki jõudsalt vähendada, antakse nõu sellega mitte kiirustada. Siiski ei soovitata kõiki kulutusi valimatult suurendada, vaid suurendada eeskätt tootlikkust kasvatavaid valitsuse investeeringuid.

Ühtepidi on selline lähenemine mõistetav. Praegust maailmamajandust tervikuna iseloomustab ebapiisav nõudlus ning üks viis nõudlust suurendada on kasvatada eelarvelisi kulutusi. Seejuures peab valuutafond kohtlema kõiki riike võrdselt, hoolimata nende suurusest. Nii ei saa nad ütelda, et teie siin Eestis käituge nii, nagu teile meeldib, ning samal ajal viibutada näppu suuremate riikide poole, kes ei tohi unustada maailma kui terviku heaolu. Samas on paradoksaalne, et riikides, kus on võimalik laenu võtta, pole seda majanduse elavdamiseks sageli vaja ning seal, kus see on vajalik, takistab laenamist tihti liigsuur riigivõlg.

Eesti-siseselt peame endale kõigepealt tunnistama, et ka parimate kavatsuste korral ei erguta meie valitsuse kulutuste suurendamine oluliselt raskustes naaberriikide majandust. Teisisõnu: Eesti valitsuse kulutuste suurendamine ei aita meie ettevõtete ekspordivõimalusi oluliselt kasvatada. Teiseks on mõtlemapanev, et mõned rahvusvahelised organisatsioonid püüavad maailmamajanduse olukorda parandada soovitusega rohkem laenata, kuigi üle jõu käiv võlgnevus oli üks põhjus, miks jõudis maailmamajandus eelmise kümnendi lõpul üldse kriisi. Käib vaadete võitlus, kas maailmamajanduse kasvule peavad uue hoo sisse puhuma turujõud või valitsused. Ning milline peab olema valitsuste roll: kas majanduse elavdamine aktiivse eelarvepoliitika või struktuursete reformidega?

Eelarvereeglite ülevaatamist kaaludes ei tohiks unustada, et neid ei kehtestatud selleks, et ohjeldada valitsuste mõõdutundetut säästmist ja ebamõistlikult suurte reservide kuhjamist. Loomulikult oli reeglite põhjuseks vastupidine seis. Näiteks Prantsusmaa on viimase 20 aasta jooksul olnud majanduse kasvu kiirusest sõltumata märgatavas eelarve puudujäägis, keskmiselt neli protsenti aastas. Seetõttu ei tohiks alles hiljuti karmistunud reegleid hetkepoliitikast tulenevalt kergekäeliselt leevendada. Nii on igati mõistlik meie rahandusministri seisukoht, et lähiaastatel ei ole mõtet muuta eelarvereegleid, mis kehtestati alles poolteist aastat tagasi.

Nii praegu kui ka tulevikus on Eesti eelarvepoliitika elluviimisel üks keerulisemaid ülesandeid majanduse tsüklilise hetkeseisu adekvaatne hindamine. Selline hinnang on vajalik arvutamaks niinimetatud struktuurset eelarvepositsiooni, mis on nii Euroopa Liidu kui ka Eesti eelarvereeglite ankruks. Lihtsustatult tuginevad need eelarvereeglid põhimõttele, et majanduslikult kehval ajal, kui töötus on kõrge, võivad valitsuse kulutused ületada tulusid ning vastupidi: kui töötus on madal, on mõistlik eelarve ülejääk.

Kuigi peaaegu kõikides riikides on majanduse hetkeseisu hindamine keeruline, on analüüsikeskuste hinnangud olnud Eesti puhul erakordselt ebatäpsed. Parimaks näiteks on aastad enne majandusbuumi (2005–2007) lõppu, mil majanduse olukorda alahinnati oluliselt. Majanduse ülekuumenemise tegelik ulatus ilmnes tublisti hiljem. Ilmateate võrdlust kasutades võib öelda, et arvatava mõnekraadise sulailma asemel oli meil kõigi aegade palavaim rannailm.

Mitu näitajat viitavad ohule, et oleme oma majandusliku tuleviku suhtes liiga optimistlikud. Esiteks viitab sellele asjaolu, et viimase kolme aasta jooksul on palgakasv ületanud tootlikkuse suurenemist ning töötus on meie pikaajalisest keskmisest tublisti väiksem. Töötuse madal tase ja tubli palgakasv on usaldusväärne tõend sellest, et majanduse tsükliline hetkeseis pole laita.

Teiseks aitab riigieelarve tulude jõudsale kasvule kaasa eratarbimise ja palkade kasv. Mõlemad on maksude laekumise jaoks eriti olulised ja on ületanud tublisti majanduse kasvu. Pikemaajaliselt ei saa me sellisele ennakkasvule aga tugineda. Ühel hetkel saab ettevõtete tugevusvaru otsa ja kui tootlikkus ei kasva või uusi turge ei leita, tuleb hakata töötajaid koondama. Me oleme seda juba võrdlemisi hiljuti näinud: tuletagem meelde 2008. aastat, mil majandust tabasid suured koondamislained ja tööpuudus kasvas suhteliselt lühikese ajaga neljalt protsendilt ligi 20-le.

Korras riigirahanduse säilitamiseks on oluline, et eelarvereeglitest peetakse kinni nii headel kui ka halvematel aegadel ega tormata neid kergekäeliselt muutma. Samuti on tähtis, et hinnangud majanduse tsüklilise olukorra kohta võtaksid arvesse võimalikult laia tegurite ringi. Kui need hinnangud muutuvad, on valitsusel otstarbekas oma kavad üle vaadata, lähtudes samas kokkulepitud eelarvereeglitest. Kokkuvõttes on eelarvenõukogu hinnangul Eesti majandusele praegu sobilik pigem väike eelarveülejääk, et ennast tuleviku ebamäärasuse vastu kindlustada.

Avaldatud: 05.11.2015
Väljaanne: Postimees
Viide: http://arvamus.postimees.ee/3386765/raul-eamets-martti-randveer-olukorrast-majanduses-valtigem-liigset-optimismi