Milline on valitsuse uute otsuste mõju riigieelarvele?

Maksumuudatuste eelarvemõju on senini kõlama jäänud hinnangute kohaselt umbes 250 miljonit eurot aastas. See tähendab, et riigi tulud väheneks märkimisväärselt ajal, mil riigieelarve korrastamine ning täiendava julgeolekuvajaduse rahastamine on suureks väljakutseks. Isegi nende planeeritud maksumuudatustega arvestamisel oleksime sügisese prognoosi järgi lähiaastatel vaevu suutnud jääda 3% eelarvepuudujäägi piiridesse. Nüüdseks on Eesti lisaks seadnud ambitsioonika eesmärgi tõsta oma kaitsekulusid 5%ni SKPst. Endiselt on jõus ka maksuküüru kaotamine 2026. aastal, millega riik samuti väga palju maksutulu kaotab. Seega tekiks juba lähiaastatel riigieelarvesse veelgi suurem auk, mille katmiseks tuleb kas veel rohkem laenu võtta või kulusid ning teenuseid kärpida.

Kas võime loota Euroopa Liidu eelarvereeglite lõdvenemisele?

Ühe päästerõngana on välja toodud võimalikku Euroopa Liidu eelarvereeglite leevendamist, mis lubaks riigikaitsekulude suurenemise tõttu ajutiselt ületada 3% eelarvepuudujäägi piiri, ilma et sellega kaasneks ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus Euroopa Liidus. Eelnevat arvestades on kindlasti ka Eestist saamas üks neist riikidest, kes vajaks seda klauslit oma kaitsekulude täiendavaks tõstmiseks. Kuigi lõplikku otsust veel pole, sihib vabastusklausel tõenäoliselt vaid riigikaitsekulude suurendamist. See tähendab, et eelarvepositsiooni teadlik nõrgendamine ei tohiks tulla kuskilt mujalt, näiteks maksude langetamisest. See on erinev eelmisest korrast (aastatel 2020‒2023), kus reeglitest vabastus oli laiapõhjaline – uusi kulusid sai kasutada nii tervishoiuks ja pandeemia toetusmeetmeteks kui ka majanduse taaskäivitamiseks.

Kuidas on muutunud Eesti riigirahanduse väljavaade?

Teine asjaolu, mis on ajendanud valitsust maksutõuse ära jätma, on eelarveolukorra paranemine, kuivõrd 2024. aasta puudujääk osutus esialgsel hinnangul eeldatust väiksemaks. Kuid küsimus on, kas see paranemine on püsiv või hoopis ühekordne prognoosiviga, mis võis muu hulgas olla tingitud maksutõusude ootusest käesoleval aastal (maksude ajatamisega)? Lisaks ei saa riigirahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse hindamiseks lähtuda vaid ühe aasta tulemist. Kui maksutulude prognoos oligi liiga tagasihoidlik, ei tähenda see, et sama trend jätkuks ka järgmistel aastatel. Kui ettevõtete kasumimaksu eelarvemõju prognoosi on sügisega võrreldes vähendatud, siis ilmestab see hoopis seda, et maksumuudatuste mõjud võisid olla ülehinnatud.

Milline on Eesti majanduse arenguperspektiiv ja selle mõju riigirahandusele?

Eesti majanduse väljavaade on endiselt ebakindel ja kuigi 2024. aasta neljanda kvartali majanduskasv tõi positiivseid uudiseid, ei anna see veel alust teha senisest oluliselt optimistlikumaid prognoose edasise maksulaekumise kohta. Värskete maksuotsuste mõju tarbimisele ja investeeringutele võib küll olla positiivne, kuid küsimus on, kas lisanduv majanduskasv kompenseerib pikemas perspektiivis riigieelarve väiksema tulubaasi. Eelarvenõukogu ei näe Eesti majanduse tsüklilist seisu nii nõrgana, kui on hinnanud rahandusministeerium, mistõttu ei oleks majanduse stimuleerimisel eelarvepuudujäägiga erilist mõju. Seega ei saa me ka tingimata loota, et oodatav majanduskasv suudaks kavandatavaid suuri puudujääke kasvavate maksulaekumistega kompenseerida.

Kuidas peegelduvad need otsused riigi võlakoormuses?

Kui valitsus loobub osadest plaanitud maksutuludest, kuid samal ajal suurendab kulutusi, viib see paratamatult suurema eelarvepuudujäägini. Olgugi, et kaitsekulude suurendamiseks eelarvereegleid leevendatakse, tähendab lõppkokkuvõttes suurem eelarvepuudujääk suuremat võlakoormust ja sellega koos kasvavaid intressikulusid. Riigivõla intressikuludeks prognoositi juba 2024. aastal ligikaudu 250 miljonit eurot, mis on võrreldav haridusministeeriumi kuludega kõrgharidusele (umbes 270 miljonit eurot). Samuti ei muuda reeglitest vabastus laenuraha kuidagi odavamaks (pigem vastupidi) ega kaota vajadust pikaajalise riigirahanduse tasakaalu tagamiseks. Tulevikus ei hakka keegi vaatama, kui palju Eesti riigivõlast tulenes kaitsevajadusest ja kui palju muust – kui finantsturgudele peaks ühel hetkel tunduma, et võlakasv on liiga kiire, siis on võlakasv liiga kiire.

Millised küsimused jäävad õhku valitsuse maksupoliitika muutuste valguses?

Valitsuse maksupoliitilised otsused võivad lühiajaliselt olla ettevõtjate ja maksumaksjate jaoks positiivsed, kuid need tuleb asetada laiemasse eelarvepoliitilisse konteksti. Kas on mõistlik loobuda juba plaanitud maksutuludest ajal, mil riigikaitsekulud peavad märkimisväärselt kasvama, kuid samas eelarvepositsioon ei ole püsivalt paranenud? Või peaksime keskenduma riigirahanduse pikaajalisele jätkusuutlikkusele ning tagama, et riik suudaks katta oma kulud ilma liigse võlakasvuta? Need on küsimused, millele valitsus peaks oma otsuste elluviimisel andma selged vastused.

Peter Lõhmuse arvamusartikkel ilmus algselt 15. märtsil Postimehes.