Koalitsioonileping peaks järgima põhimõtet, et järgmise nelja aasta jooksul tervikuna tagatakse eelarve nominaalne tasakaal.

Rege rauta suvel, vankrit talvel. Selle vanasõna taustal vast ei kõlagi väga ootamatult, et kätte on jõudnud õige aeg järgmise aasta riigieelarve põhijooned paika panna. Ehkki eelmine aasta lõppes eelarve tasakaalu mõttes oodatust paremini, ei ole tegemist lihtsalt „maast leitud rahaga”, mille arvel võiks eelolevateks aastateks kergekäeliselt kavandada suuremaid kulutusi.

Esiteks panustasid ülejäägi tekkimisse keskvalitsuse kõrval ka sotsiaalkindlustusfondid, mille reserve ei saa valitsus otseselt kasutada oma tulevaste kulutuste katteks. Teiseks oli riigieelarve maksutulu kasv 2014. aastal väga kiire (8%) ja ületas majanduskasvu. Tulevikus tuleb tõenäoliselt arvestada märksa aeglasema kasvuga. Samuti ei ole välistatud, et senised majanduse nominaalkasvu prognoosid on liiga optimistlikud. On ju maailm meie ümber endiselt ebastabiilne ning selle mõju väliskaubandusele ja maailmaturu hindadele raskesti prognoositav.

Koalitsioonilepingust

Käes on koalitsioonilepingu koostamise aeg. Selle aluseks tuleks võtta lähtekoht, et järgmise nelja aasta jooksul tervikuna tagatakse nominaalne eelarve tasakaal. Vastasel juhul tekib eelarvereeglite rikkumise oht – neli aastat on nii pikk aeg, et enamasti ei ole struktuursel ja nominaalsel eelarve tasakaalul suurt vahet.

Ei saa üheaegselt suurendada kulusid, vähendada tulusid ja hoida eelarvet tasakaalus.

Igale püsiva iseloomuga kulutamissoovile – lastetoetuste tõstmisele, seni kavandatust kiiremale pensionide või kaitsekulude suurendamisele – tuleb seada kõrvale püsiva iseloomuga tulusid suurendav või kulusid vähendav meede. Lahendus ei saa olla ühe aasta tulude-kulude kiirustades tehtud maksutõusude või ajutise ühekordsete iseloomuga meetmetega maksku mis maksab kokkuklapitamine.

Valimisprogrammide järgi otsustades toetab „keskmine” erakond nii mitmesuguste sotsiaalsete toetuste suurendamist kui ka tööjõu maksukoormuse vähendamist. Ent ei saa üheaegselt suurendada kulusid (toetusi), vähendada tulusid (makse) ja hoida eelarvet tasakaalus. Pealegi kaldub erakondade lubaduste maksumus olema nii suur, et selle rahastamiseks ei piisa tavapärasest kulude struktuuri muutmisest. On vaja teha olulisi kärpeid olemasolevates kuludes või leida lisamaksutulusid, mis asendaksid eesmärgiks seatud maksukärpeid. Meie riigi eelarve tuludest moodustavad väga suure osa Euroopa Liidu toetused. Ma ei ole kindel, kas lastetoetusi on võimalik EL-i toetuste arvel katta (võib-olla mingi JOKK-skeem on), aga teatud kulude (infrastruktuuri ehitamine, teadus jne) katmisel mängivad EL-i toetused väga suurt rolli. Ühtlasi on vaja mõelda ka pikaajaliselt: riigi püsikulude katmist ei tohi veeretada abiraha kaela.

Riigivõlakirjadest

Viimasel ajal on palju räägitud ka Eesti riigi võlakirjadest, sest Euroopa Keskpank alustas suurt riigivõlakirjade kokkuostmise kava. See on tekitanud küsimuse, kas Eesti peaks emiteerima võlakirju, et keskpangal oleks, mida kokku osta. Esmapilgul tundub see loogiline ja arvestades, et meil on kindlasti selliseid suuri infrastruktuuri objekte, mida ehitama hakata, oleks ka avalik arvamus suure tõenäosusega laenu võtmise poolt.

Paraku on asi keerulisem, kui esmapilgul paistab. Pärast Euroopa võlakriisi on Euroopa Liit oluliselt karmistanud kontrolli liikmesriikide eelarvepoliitika üle. Lisarahasüsti mingi asja ärategemiseks saab laenu kujul teha siis, kui sellest sünnib mingil hetkel ka lisatulusüst, mis selle laenu katab. Eelmise aasta kevadel uuendatud 2015.–2018. aasta riigieelarve strateegia näeb ette, et 2016. aastast alates on valitsussektori eelarve mitte ainult struktuurses, vaid ka nominaalses tasakaalus.

Loodan, et koalitsiooni moodustavad erakonnad peavad neid eesmärke meeles ja aktsepteerivad. EL on Eesti vanarahvatarkuse uuesti ausse tõstnud: laenuleib ja laastutuli, ei need kaua kesta...

Eelarvereeglid

Riigieelarve seadus nõuab, et järgmise aasta riigieelarve koostataks selline, et kogu valitsussektori eelarve oleks vähemalt struktuurses tasakaalus.

Peale selle tuleb valitsusel järgida ka Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud raamistikku, mille sätteid meie seadus üldjuhul üle ei korda. Euroopa Liidu raamistikus pööratakse tähelepanu ka kulutuste kasvutempole ja sätestatakse, et lisakulutused peavad olema kaetud lisatuludega.