Riigi eelarvepoliitika roll riigi majanduse kujundamisel on mitmetahuline. Neist üks olulisem on majanduse stimuleerimine madalseisu ajal ning selle jahutamine ülekuumenemisel. Ometigi ei ole selle elementaarsena tunduva põhimõtte rakendamine lihtne, sest majanduse madalseisu ning ülekuumenemist on raske mõõta. Majanduse olukorra hindamiseks tuleb määrata majanduse potentsiaalne tase ehk kui palju suudab majandus täistööhõive puhul kaupu ning teenuseid toota. Vahet, mis jääb potentsiaalse taseme ning tegeliku majandusaktiivsuse vahele nimetatakse SKP lõheks. Kui see on negatiivne – ehk siis majandus opereerib alla oma potentsiaali – on tegemist majandustsükli langusfaasiga. Seda langusfaasi iseloomustavad eratarbimise vähenemine, tööpuuduse suurenemine, palkade langemine, viivislaenude osatähtsuse kasvamine ja maksulaekumiste kukkumine. Tsüklilise majanduslanguse korral on eelarvepuudujäägi kaudu võimalik majandust stimuleerida ning seeläbi tagasi majanduse potentsiaalse tasemeni jõuda ning ühtlasi teha ka majanduslangus ühiskonna jaoks vähem valusaks.

Eesti majandustsükkel oli languses 2009.-2010. aasta majanduskriisi ajal, kuid viimaste aastate pilt on mitmes mõttes üsna erinev. Kaupade ja teenuste ekspordi maht eurodes mõõdetuna on olnud stabiilne, nii eratarbimine kui ka tööturu olukord on püsinud piisavalt tugev, nii et maksulaekumised on kasvanud. Suhteliselt stabiilne on olnud ka pankade poolt väljastatavate laenude kasv. Lisaks on viivises olevate laenude osatähtsus pankade laenuportfellides suhteliselt väike. Sellist suurt erinevust võrreldes finantskriisi aegse kriisiga saab laias laastus seletada kahe põhjusega: statistikud on üle hinnanud hindade kasvu (mistõttu majanduse reaalkasv on olnud ametlikult deklareeritust tegelikult kiirem), või on Eesti majanduskasvu pidurdumise taga tegurid, mis ei johtu majandustsüklist. Kui esimesest võimalusest on juba palju juttu olnud, siis teist pole eriti käsitletud.

Nimelt võib majanduskasvu pidurdumisel olla mitte vaid tsüklilised, vaid ka pikaajalisemad ja sügavamad ehk struktuursed põhjused. Selle taga võivad olla mitmed tegurid. Näiteks on Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) viidanud Eesti konkurentsivõime langusele juba alates 2009.-2010. aasta kriisist. Eelkõige on seda põhjustanud tootlikkuse kasvu alla jäämine palgakasvule (mis on omaette teema ja puudutab mitmeid arenenuid riike). Lisaks on meie majanduse potentsiaalne tase tõenäoliselt kahanenud ka sõja ja sellega kaasneva Venemaa turu kadumise tõttu. Uutele turgudele ja sisenditele reorienteerumine nõuab aega. 

Taolise, tootlikkuse langusest tuleneva majanduskasvu pidurdumisega ei kaasne alati kriisiaegseid sümptome nagu näiteks järsult kasvav tööpuudus. Mis veelgi olulisem – struktuurse majanduslangusega ei stimuleeri valitsuse suurem kulutamine ning eelarvepuudujääk majandust samas ulatuses, kui tsüklilise languse korral. Veel enam, kui majandus opereerib oma potentsiaali lähedal, siis toidab suurem eelarvepuudujääk vaid inflatsiooni ning kasvatab riigivõlga. Inflatsioon aga võimendab veelgi Eesti ühte olulisemat valupunkti, kahanenud konkurentsivõimet. Eelarvenõukogu ongi kokkuvõttes arvamusel, et Eesti majanduskasv on pigem kinni struktuursete probleemide taga ning pikaajalisest majanduslangusest hoolimata pole majandustsükli seis nii nõrk, kui seda eeldab rahandusministeerium oma hinnangutes. 

Struktuurse eelarvepositsiooni hindamiseks kasutatakse majanduses toodetavate kaupade ja teenuste (SKP) tegeliku ning potentsiaalse mahu vahet, mis on tuntud terminina SKP lõhe. Viimane näitab, kui suur osa eelarvepuudujäägist tuleneb majanduse nõrgast tsüklilisest seisust. Nii saab näiteks eelarve olla puudujäägis, kuid tulenevalt majanduse tsüklilisest nõrkusest võib olla struktuurne positsioon sellegipoolest tasakaalus. Sellisel juhul viib majanduskasvu taastumisega kaasnev tulude kasv eelarve jälle tasakaalu. Kuid Eestis on eelarvenõukogu hinnangul eelarvepuudujääki tekitanud mitte ainult majanduse tsükliline nõrkus, vaid ka potentsiaalse majanduskasvu aeglustamine ja valitsuste varasemad püsivad kuluotsused. Seetõttu me majanduse stimuleerimisega eelarveaugust välja ei tule. Siikohal oleks vajalik rõhutada, et eelarvenõukogu ei võta positsiooni, kas eelarvet tuleb kohandada läbi kulude vähendamise või tulude tõstmise. Küll aga on eelarvenõukogu hinnang, et riigieelarve puudujääk on püsiv ja selle probleemi lahendamiseks tuleb valitsusel teha otsuseid, kas vähendada kulusid või tõsta tulusid või teha mõlemat.

Probleeme kaasneb sellega mitmeid. Näiteks, kui püsivaid eelarvesse kantud kulusid üritatakse katta ajutiste maksudega, siis mis saab neist püsikuludest pärast seda, kui ajutine julgeoleku maksupakett lõppeb? Seda enam, et valitsuse prognoosi järgi ei täideta juba ka selle maksupaketi raames 2028. aastal kodumaiste eelarvereeglite miinimumnõuet (kui struktuurne puudujääk ulatub 1,4%ni SKPst lubatud 1% asemel), rääkimata siis 2029. aastast, mil julgeoleku maksupaketi kehtivus plaanide kohaselt lõpeb. See tähendab taas kohest märkimisväärset survet Eesti riigirahanduse jätkusuutlikkusele. 

Selleks, et Eesti riigirahandus pikaajaliselt jätkusuutlikult rajalt lõplikult kõrvale ei suunduks, on äärmiselt oluline pidada kinni nii Euroopa Liidu kui ka kodumaistest eelarvereeglitest. Juba mitmendat aastat järjest puudujäägis olnud eelarve on paisutanud Eesti riigi võlakoormust. Kahjuks on liiga palju kõlapinda saanud suhtumine, et kuivõrd Eesti riigivõlg on Euroopa Liidu (EL) riikide hulgas kõige väiksem, siis on meil ruumi laenata küll. Samas kasvas meie riigivõlg 2019. aasta 8,5% SKPst tasemelt 2023. aastaks juba 20%ni SKPst, asetades meid EL riikide seas kiireima võlakasvuga riikide hulka. Samal kursil jätkates võib meie riigivõlg juba mõne aasta pärast olla 30% ligi. Sellega seoses muutub aga võla teenindamine järjest kallimaks. Nii prognoosib rahandusministeerium, et 2028. aastal ulatuvad intressikulud üle 300 miljoni euro. Võrdluseks: kõrgharidusele kulutame praegu umbes 300 miljonit eurot ning kulud siseturvalisuse valdkonnas on 500 miljoni euro kanti. Kultuuriministeeriumi kulud kokku on järgmiseks aastaks planeeritud 335 miljonit. Seega tähendab üha kasvav riigivõlg seda, et tulevikus on meil intressikulude kasvu tõttu veel vähem raha muude vajalike kulutuste tegemiseks. Ja nagu eespool mainitud, ei pruugi majanduskasv laenukoormuse edasise suurenemisega tingimata kasvada ning võla teenindamist lihtsustada.

Ilmselt mõtleb nii mõnigi, et mis meiega ikka juhtub, kui me eelarvereegleid ei täida ning et küllap me suudame Euroopa Komisjonile selgeks teha, miks meie eelarve kulud on suuremad kui tulud (eriti arvestades meie geopoliitilist olukorda). Kuid praktika on näidanud, et Euroopa Komisjon on oma nõudmistes olnud järjekindel ning kui eelarvereegleid rikkunud riike pole veel trahvitud, siis teevad seda kaudselt turud. Nii näiteks on momendil eelarveprobleemidega hädas oleva Prantsusmaa võla hind neil päevil jõudnud Hispaania ja isegi Kreeka võla hinna tasemele. Seega tähendaksid suuremad eelarveprobleemid meile nii väiksemat otsustusõigust eelarve kujundamisel kui ka ülemääraseid kulutusi intressimaksete näol.

Otseloomulikult ei oleks nõrk eelarvedistsipliin ka hea märk neile, kes sooviks Eestisse investeerida, olgu siis kodumaised või välisinvestorid. Püsivalt kõrge eelarvepuudujääk, mille vähendamiseks ei ole selget plaani, tekitab ebakindlust, kuna sellises tingimustes kardetakse, ettevaatavalt, investeeringute tasuvust mõjutavaid maksutõuse. Samuti võib kõrge eelarvepuudujääk, lisaks geopoliitilistele riskidele, mõjutada ettevõtete rahastamist, mõjudes negatiivselt nii laenude kättesaadavusele kui ka hinnale. Mõlemale tegurile viitas maikuus reitinguagentuur S&P Eesti riigireitingut alandades (mis võis juba rahastamist kallimaks muuta). Ettevõtete laenamine on aga vajalik investeeringuteks, mis tagaks nii töökohtade loomise kui ka tootlikkuse tõstmise. Kokkuvõttes ei ole neid eelarvereegleid ju kehtestatud lihtsalt reeglite tegemise pärast, vaid ikkagi selleks, et luua raamistik, mis tagaks riigirahanduse ja majanduskasvu pikaajalise kestlikkuse.

 Peter Lõhmuse arvamusartikkel ilmus algselt 2. oktoobril Postimehes.